Vähene teada olev fakt: kilpnäärmehormoonidest toodetakse vaid 20% kilpnäärmes – miks siis ravitakse sageli organit, mis ei ole haige?

Vähene teada olev fakt on see, et kilpnäärmehormoon T3 ei teki ainult kilpnäärmes – 80% aktiivsest hormoonist toodetakse kehas ja ainult 10-20% kilpnäärmes endas.

Kilpnäärme talitluse hindamine kliinilises praktikas põhineb enamasti kolmel laboratoorsel näitajal, mis on patsiendi jaoks sageli segased ning mida tõlgendatakse sageli isoleeritult. Tegelikkuses moodustavad need kolm näitu ühtse regulatsioonisüsteemi, kus igaühel on selgelt erinev roll.

TSH (thyroid-stimulating hormone) normväärtus 0,27–4,2 mU/L         
Vaba T4 (free thyroxine, fT4) normväärtus 12–22 pmol/L
Vaba T3 (free triiodothyronine, fT3) normväärtus 3,1–6,8 pmol/L

Nende näitajate korrektne mõistmine on kriitiline, sest ükski neist ei kirjelda kilpnäärme talitlust iseseisvalt ning eriti eksitav on käsitleda TSH-d kui otsest ainevahetuse või hormonaalse seisundi mõõdikut.

TSH ei ole kilpnäärmehormoon. Tegemist on ajuripatsi poolt toodetud regulatoorse signaalhormooniga, mille funktsioon on edastada kilpnäärmele informatsioon organismi üldisest vajadusest hormoonide eelvormi järele. TSH ei osale rakkude energiakasutuses, ei mõjuta otseselt aju, lihaste ega südame tööd ning ei peegelda aktiivse hormooni hulka rakkudes. TSH väärtus reageerib mitmetele süsteemsetele teguritele, sealhulgas energiadefitsiidile, stressile, põletikule, unevõlale ja vananemisele, mistõttu selle kõrvalekalle normist ei tähenda automaatselt kilpnäärmehaigust.

Miks tekib segadus TSH ehk kilpnäärmehormooniga?

Väga oluline selgitus

  • TSH ei ole kilpnäärmehormoon
  • TSH on aju signaal

Vanemas eas:

  • TSH võib tõusta ilma haiguseta
  • see võib olla adaptiivne (ainevahetuse aeglustamine)

Seetõttu:  Kõrge TSH ≠ automaatselt ravi vajadus, eriti kui T3 on normis.

T3 ja T4 – millest kilpnäärmehormoonid tegelikult tekivad?

  • Kilpnääre ei tooda enamikku aktiivsest hormoonist
  • Aktiivne kilpnäärmehormoon on T3
  • Ligikaudu 80% T3-st tekib kehas, mitte kilpnäärmes

See ei ole alternatiivmeditsiin, vaid klassikaline endokrinoloogiline füsioloogia.

1. Mida kilpnääre tegelikult toodab?

Kilpnääre toodab peamiselt hormooni eelvormi, mitte aktiivset hormooni:

  • ~80–90% T4 (türoksiin)
  • ~10–20% T3 (trijodotüroniin)

👉 T4 ei ole aktiivne hormoon.
See toimib varu- ja lähteainena (reserv, raw material), millest organism toodab vastavalt vajadusele aktiivset hormooni.

Vaba T4 (türoksiin) on hormooni eelvorm, mida toodetakse peamiselt kilpnäärmes. Bioloogiliselt on T4 suhteliselt nõrk ning selle roll ei ole ainevahetuse otsene reguleerimine, vaid toimimine hormonaalse reservina. T4 võimaldab organismil ise otsustada, kui palju aktiivset hormooni on parasjagu vaja.

Vaba T3 (trijodotüroniin) on seevastu aktiivne kilpnäärmehormoon, mida organism rakutasandil kasutab. T3 reguleerib rakkude energiakasutust, mõjutab aju ja kognitiivseid funktsioone, lihaste tööd, kehatemperatuuri ning südame reaktsioone. Just T3 tase määrab, kui kiiresti või aeglaselt organism metaboolselt toimib. Kui fT3 on normivahemikus, ei ole rakkudel kilpnäärmehormooni puudust, isegi juhul, kui TSH või fT4 väärtused erinevad referentsvahemikust.

Siit jõuame keskse, kuid sageli tähelepanuta jäetud tõsiasjani: kilpnäärmes peamist aktiivset hormooni ainult 20%. Kilpnääre sünteesib valdavalt T4 ja ainult ligikaudu 10–20% T3-st. Ülejäänud, umbes 80% aktiivsest T3-st, tekib perifeerselt organismis – eeskätt maksas, lihastes, ajus ja neerudes – T4 muundamise kaudu vastavalt organismi tegelikule vajadusele.

Seetõttu ei ole kilpnäärme talitlus ega hormonaalne seisund hinnatav ühe näitaja, ühe organi ega ühe numbrilise kõrvalekalde alusel. Kilpnääre on osa süsteemist, mitte selle juht. Kui see süsteem tervikuna toimib, ei pruugi kilpnääre ise olla probleemiks – isegi siis, kui laboritulemused seda esmapilgul näivad väitvat.

NÄIDE:

Kui TSH on nomrist väljas ja T4 ka siis tegelikses ei ole veel paanikaks.

Kui T3 normis, tähendab see, et rakkudel on olemas toimiv kilpnäärmehormoon ning organism ei ole hormoonipuuduses. Sellises olukorras ei ole põhjust paanikaks ega järelduseks, et organism „ei saa hakkama“.

Oluline on mõista, kuidas kilpnäärmehormoonid tegelikult toimivad. Kilpnääre toodab peamiselt T4 hormooni, mis on varu- ehk eelvorm. Aktiivne hormoon T3 tekib suuremas osas kehas endas – 80% maksas, lihastes, ajus ja neerudes – T4 muundamise kaudu T3-ks. Ligikaudu 80% aktiivsest T3-st ei toodeta kilpnäärmes, vaid perifeerselt organismis. See on normaalne füsioloogia, mitte häire.

Kuidas siis kõik näidud normi saada?

Millisest toormaterjalist toodetakse T3 ja T4  hormoone (raw material)?

Kilpnäärmehormoonid T4 ja T3 ei teki iseenesest ega ainult kilpnäärme „töö“ tulemusel. Need on keemilised ühendid, mille süntees ja aktiivseks muutmine sõltub konkreetsetest toitainetest ehk toorainest (raw material). Kui need puuduvad, ei saa hormoonid tekkida ega toimida ka siis, kui kilpnääre ise ei ole haige.

Hormoonide struktuurne alus on türosiin ehk aminohape, mis moodustab kilpnäärmehormoonide süsinikskeleti. Türosiin sünteesitakse asendamatust aminohappest fenüülalaniinist, mis peab tulema toidust. Ilma piisava valguta ei ole võimalik hormoonide keemiline ehitus.

Türosiinile seotakse jood, millest kujunevad hormoonide lõplikud vormid: T4 sisaldab nelja ja T3 kolme joodi aatomit. Ilma joodita ei teki kilpnäärmehormoone üldse.

Aktiivse hormooni T3 teke sõltub T4 muundamisest, mis vajab seleeni sisaldavaid ensüüme. Seleenipuuduse korral võib T4 olla normis, kuid T3 jääb madalaks. Hormoonide sünteesis osaleb ka raud, mis on vajalik kilpnäärme ensüümide tööks, ning tsink ja B-vitamiinid, mis toetavad ainevahetuslikke ja ensümaatilisi protsesse.

Kui need toorained puuduvad või nende kasutamine on häiritud, ei ole probleem sageli kilpnäärmes, vaid organismi võimes hormoone ehitada ja aktiveerida.

Millistest toorainest T3 ja T4 hormoone toodetakse? PEA MEELES!

Kilpnäärmehormoonid ei teki iseenesest ega ainult kilpnäärme töö tulemusel. Nende süntees ja aktiveerimine sõltuvad konkreetsetest toorainetest.

  • Fenüülalaniin – asendamatu aminohape, millest sünteesitakse türosiin
  • Türosiin – kilpnäärmehormoonide süsinikskelett
  • Jood – T4 sisaldab 4 ja T3 3 joodi aatomit
  • Seleen – vajalik T4 → T3 konversiooniks
  • Raud (ferritiin) – vajalik ensümaatilisteks protsessideks
  • Tsink ja B-vitamiinid – toetavad ainevahetust ja hormoonide aktiveerimist

Kui need toorained puuduvad või nende kasutamine on häiritud, ei ole probleem sageli kilpnäärmes, vaid organismi võimes hormoone ehitada ja aktiveerida.

Fenüülalaniin asendamatu aminohape ja türosiin: kilpnäärmehormoonide tegelik alguspunkt. Kilpnäärmehormoonide sünteesi kõige esimene alus ei ole kilpnääre ega ravim, vaid asendamatu aminohape fenüülalaniin. See on lähtepunkt, millest kogu süsteem alguse saab. Ilma fenüülalaniinita ei teki türosiini. Ilma türosiinita ei teki kilpnäärmehormoone.

Hüpotüreoos vs hüpertüreoos – mis on tegelik vahe?

Kilpnäärmehäired ei ole kliinilises meditsiinis määratletud rakkude ainevahetuse järgi, vaid kilpnäärme hormoonide tootmise ja regulatsiooni järgi. Kuigi aktiivne hormoon T3 määrab rakkude ainevahetuse lõpptulemuse, ei põhine diagnoos ega ravi T3-l, vaid eeskätt TSH ja T4 väärtustel. See on süsteemi teadlik valik, mitte teadmatus.

Hüpotüreoos ja hüpertüreoos ei ole pelgalt „liiga vähe“ või „liiga palju hormooni“, vaid seisundid, kus ainevahetuse regulatsioonisüsteem on nihkes. Meditsiin hindab neid seisundeid vereanalüüside, riskide ja võimalike tüsistuste kaudu, mitte selle järgi, kas rakk „töötab optimaalselt“. Kilpnäärmehäired on ainevahetuse tasakaaluhäired, mille põhjused on sageli toitainete, energia ja keha üldseisundi tasandil, mitte ainult kilpnäärmes endas.

Hüpotüreoos ja hüpertüreoos ei kirjelda esmalt kilpnääret, vaid rakkude ainevahetuse seisundit. Küsimus ei ole selles, kui palju hormooni veres ringleb, vaid selles, kui palju aktiivset hormooni (T3) rakud tegelikult kasutavad ja kuidas organism sellele reageerib.

Hüpotüreoos – kui ainevahetus on liiga aeglane

Mis see on?

Hüpotüreoos on seisund, kus kilpnääre ei tooda piisavas koguses hormoonide eelvormi (peamiselt T4), millest organism saaks vajadusel aktiivset hormooni (T3) moodustada.

Hüpotüreoos tähendab seisundit, kus rakkude ainevahetus on aeglustunud. See tekib siis, kui aktiivset hormooni T3 on rakkudes liiga vähe või kui rakud ei suuda seda tõhusalt kasutada.

Tegemist on tavaliselt aeglase, kroonilise ja kohanemisest tuleneva protsessiga, mitte ägeda haigusega. Organism „tõmbab pidurit“, et säästa energiat – sageli vastusena toitainete puudusele, stressile, põletikule, lihasmassi kadumisele või vananemisele.

Mis võib hüpotüreoosi põhjustada?

A) Mida kehas on PUUDU

Need on kõige sagedamini alahinnatud põhjused:

  • Jood – ilma joodita ei teki T4 ega T3
  • Seleen – vajalik T4 → T3 konversiooniks
  • Raud (ferritiin) – vajalik hormoonide sünteesiks
  • Tsink – ensüümide tööks
  • B-vitamiinid (B2, B3, B6, B12) – ainevahetuse toetamiseks
  • Valgud (türosiin) – hormoonide ehitusmaterjal

B) Keha ei suuda T4-st T3 teha ehk konventeerida eelvromist päris hormooni.

See on väga sage, eriti:

  • eakatel
  • kroonilise stressi korral
  • lihasmassi vähenemisel
  • maksaprobleemide korral
  • põletiku ja insuliiniresistentsuse korral

Sellisel juhul:

  • TSH võib olla kõrge
  • T4 madal
  • T3 võib olla normis või piiri peal

Kliiniline pilt otsustab, mitte number üksi.

Hüpertüreoos – kui ainevahetus on liiga kiire

Mis see on?

Hüpertüreoos on seisund, kus kilpnäärmehormoonide toime organismis on liiga tugev. Kliinilises meditsiinis tähendab see olukorda, kus kilpnääre toodab hormoone liigselt või veres ringleb liiga palju kilpnäärmehormoone, olenemata sellest, kas need on tekkinud organismis või manustatud ravimina. Tulemuseks on kiirenenud ainevahetus, suurenenud energiakulu ning südame, lihaste ja närvisüsteemi ülekoormus.

Hüpertüreoos on seisund, kus kilpnäärmehormoonide toime organismis on liiga tugev. Kliinilises meditsiinis tähendab see olukorda, kus kilpnääre toodab hormoone liigselt või veres ringleb liiga palju kilpnäärmehormoone, olenemata sellest, kas need on tekkinud organismis või manustatud ravimina. Tulemuseks on kiirenenud ainevahetus, suurenenud energiakulu ning südame, lihaste ja närvisüsteemi ülekoormus.

Mille alusel arst hüpertüreoosi diagnoosib ja ravi alustab?

Arstid ei hinda hüpertüreoosi T3-tunde ega raku tasandil, vaid laboratoorse regulatsioonimustri järgi. Kliiniline otsus põhineb eelkõige TSH ja vaba T4 väärtustel.

Hüpertüreoosiks loetakse seisundit siis, kui TSH on alla referentsvahemiku või täielikult alla surutud ning vaba T4 on tõusnud üle normi. Paljudel juhtudel on ka vaba T3 tõusnud, kuid ravi alustamise eelduseks ei ole T3, vaid TSH supressioon koos T4 ületoimega. Just see kombinatsioon näitab, et regulatsioonisüsteem on kaotanud tasakaalu ja kilpnäärmehormoonide toime on organismile liigne.

Mis võib hüpertüreoosi põhjustada? Hüpertüreoosi puhul hinnatakse alati:

A) Autoimmuunsus (nt Graves’i tõbi)

  • immuunsüsteem stimuleerib kilpnääret üle
  • hormoonide tootmine läheb „põhja“

B) Liigne hormooni manustamine

  • liiga suur L-thyroxini annus
  • eriti ohtlik eakatel → arütmiad, kukkumised

C) Äge põletik või stress

  • ajutine hormoonide vabanemine
  • mitte püsiv seisund

Oluline on mõista, et kumbki seisund ei ole pelgalt „kilpnäärme rike“. Mõlemad peegeldavad organismi üldist seisundit: toorainete kättesaadavust, maksa ja lihaste rolli, närvisüsteemi pinget ning põletikulist tausta. Seetõttu võib kilpnääre ise olla struktuurselt terve ka siis, kui ainevahetus on kas liiga aeglane või liiga kiire.

Just sellest põhjusest ei saa hüpo- ega hüpertüreoosi käsitleda ainult laborinumbrite või ühe organi põhjal. Tegemist on süsteemsete ainevahetuslike seisunditega, mille mõistmine algab aktiivse hormooni T3 rollist rakkudes, mitte TSH ja T4 väärtusest paberil.

Kuidas hüpotüreoosi hinnatakse ja ravitakse?

Enamik kilpnäärmeprobleeme ravitakse ühe loogika järgi: kui TSH on normist väljas, antakse hormooni. Praktikas tähendab see enamasti hüpotüreoosi korral levotüroksiini, mis on T4 ehk hormooni eelvorm. Selle ravi eesmärk on tõsta veres T4 taset ja suruda alla TSH signaal.

Oluline on mõista, et levotüroksiin ei ole aktiivne kilpnäärmehormoon. See ei juhi rakkude ainevahetust ega lahenda probleemi, kui organism ei suuda T4-st T3 teha. Ravim annab juurde toorainet, kuid eeldab, et keha suudab selle ise aktiveerida. Kui konversioon ei toimi – näiteks toitainete puuduse, stressi, põletiku, lihasmassi vähenemise või vananemise tõttu –, võib TSH küll normaliseeruda, kuid inimese enesetunne ei parane.

Seetõttu tekib sageli olukord, kus laboripaber „läheb korda“, kuid rakkude ainevahetus ei muutu. Aktiivse hormooni T3 tase võib jääda samaks või isegi langeda, sest organism ei kasuta lisatud eelvormi tõhusalt. Sellisel juhul ei ole probleem ravimi puudumises, vaid keha võimes hormooni kasutada.

Kuidas hüpertüreoosi hinnatakse ja ravitakse?

Hüpertüreoosi korral on loogika vastupidine. Seal ei ole eesmärk hormooni juurde anda, vaid pidurdada liigset hormooni toimet või selle tootmist. Ka siin ei lahenda ravi sageli algpõhjust, milleks võivad olla autoimmuunsus, äge stress, põletik või liigne hormooni manustamine. Ravim vähendab tagajärge, mitte alati mehhanismi.

Sellest tuleneb oluline järeldus: kilpnäärmeravimid ei juhi ainevahetust, vaid sekkuvad signaali- või eelvormi tasandil. Kui toorained, konversioon ja organismi üldseisund on korrast ära, ei saa ükski ravim süsteemi tervikuna tasakaalu viia.

Hüpertüreoosi kahtlus tekib siis, kui TSH on alla normi ning vaba T4 ja/või vaba T3 on tõusnud. Siin on tegemist seisundiga, kus hormoone on objektiivselt liiga palju, mitte lihtsalt halb kasutamine.

Hüpertüreoos ei ole kunagi adaptiivne seisund. See on organismi jaoks koormav ja potentsiaalselt ohtlik, eriti südamele, lihastele ja luudele.

Hüpertüreoosi ravi EI OLE levotüroksiin.
Kasutatakse kolme peamist lähenemist:

  1. Türeostaatikumid – kõige sagedamini tiamasool (Thyrozol) või propüültiouratsiil (PTU) → need pidurdavad kilpnäärmehormoonide tootmist
  2. Beetablokaatorid (nt propranolool) → ei ravi põhjust, kuid vähendavad sümptomeid (südamepekslemine, värinad)
  3. Radiojoodravi või operatsioon → juhul, kui ravimravi ei toimi või on vastunäidustatud

Hüpertüeroosi põhused:

NB! Hüpertüreoosi põhjust ei hinnata ühe numbrilise näidu või ühe diagnoosi alusel, vaid regulatsioonihäire loogika järgi. Praktikas on kõige sagedasemaks põhjuseks liigne hormonaalne T4 sisend, mitte kilpnäärme spontaanne „üleaktiivsus“. See tähendab olukorda, kus organismi satub rohkem kilpnäärmehormooni eelvormi T4, kui keha suudab ohutult taluda.

Enamasti on see iatrogeenne ehk arstide põhjsutatud, st tekib ravi tulemusel, kui levotüroksiini annus on liiga suur või seda ei kohandata vastavalt vanusele, kehakoostisele ja kudede hormonaalsele tundlikkusele. Sellisel juhul suureneb paratamatult ka aktiivse hormooni toime kudedes, isegi siis, kui vereanalüüsid ei näita veel klassikalist hüpertüreoosi pilti.

Teiseks oluliseks teguriks on stress ja äge regulatsioonihäire. Krooniline psühholoogiline või füsioloogiline stress ei tekita hüpertüreoosi iseseisva haigusena, kuid võimendab hormonaalset ületoimet, muutes südame, närvisüsteemi ja lihased kilpnäärmehormoonide suhtes tundlikumaks. Ägeda stressi või põletiku korral võib toimuda ka ajutine hormoonide vabanemine kilpnäärmekoest, mis ei ole püsiv seisund, kuid võib lükata süsteemi tasakaalust välja ja paljastada juba olemasoleva ülekoormuse.

Alles seejärel, pikaajalise regulatsioonihäire ja põletikulise fooni taustal, võib kujuneda autoimmuunne protsess, näiteks Graves’i tõbi. Autoimmuunne hüpertüreoos ei ole enamasti algpõhjus, vaid kroonilise põletiku ja regulatsiooni murdumise tagajärg, kus immuunsüsteem hakkab kilpnääret pidevalt stimuleerima. Sellisel juhul läheb hormoonide tootmine organismi tegelikust vajadusest sõltumatuks ja seisund muutub püsivaks.

Seega on hüpertüreoosi loogiline arengujada sageli järgmine: algne hüpotüreoos → ülemäärane hormonaalne ravi → iatrogeenne hüpertüreoos → stressist võimendunud regulatsioonihäire → autoimmuunne põletikuline haigus. Sellises käsitluses ei ole hüpertüreoos toorainete, „liiga hea konversiooni“ ega elustiili süü, vaid raviloogika ja regulatsiooni küsimus, mille mõistmine on kriitiline, et vältida seisundi süvenemist.

Levotüroksiini ehk hüpotüeroosi ravimi kõrvalmõjud

Kliiniliselt avalduvad levotüroksiini kõrvalmõjud sageli südamepekslemise, rütmihäirete, ärevuse, rahutuse, unetuse ja lihasnõrkusena. Pikemaajalisel üleannustamisel suureneb luutiheduse languse ja osteoporoosi risk, samuti võib süveneda lihasmassi kadu ja füüsiline jõuetus. Närvisüsteemi tasandil võivad ilmneda keskendumisraskused, sisemine ärevus ja kognitiivne ebastabiilsus, mis ei pruugi olla seostatud ravimiga, sest laborinäitajad võivad samal ajal püsida näiliselt „normi piires“.

Erilist tähelepanu vajab see, et levotüroksiini kõrvalmõjud ei pruugi avalduda klassikalise hüpertüreoosi pildina. Eriti vanemas eas ei väljendu hormonaalne ületoime alati kaalulanguse või väljendunud rahutusena, vaid hoopis kukkumiste, südameprobleemide, väsimuse ja üldise funktsionaalse langusena. Seetõttu jäävad need sümptomid sageli seostamata ravimiga ning annust ei korrigeerita õigeaegselt.

Levotüroksiini kasutamise suurim risk ei ole seega ravim ise, vaid pikaajaline annus, mis ei vasta enam organismi muutunud vajadusele. Kui ravi eesmärgiks muutub laborinäitude korrigeerimine, mitte inimese funktsionaalne taluvus ja kliiniline seisund, võib hormoonasendusravist kujuneda hormonaalse ülekoormuse allikas, mille kõrvalmõjud on aeglased, kumulatiivsed ja sageli aladiagnoositud.

Türeostaatikumite ehk hüperteroosi kõrvalmõjud

Lisaks sellele, et hüpertüreoos võib olla iatrogeenne, on oluline rääkida ka ravimite enda koormusest organismile. Türeostaatikumid, mida kasutatakse hüpertüreoosi ravis, ei ole neutraalsed sekkumised. Nende eesmärk on pidurdada kilpnäärmehormoonide tootmist, kuid see toimub bioloogilise hinna eest, eriti pikaajalisel kasutamisel. Levinumad kõrvaltoimed on nahalööbed, sügelus, seedetrakti vaevused ja liigesevalud, kuid kliiniliselt olulisemad riskid on maksakahjustus ja luuüdi supressioon, sealhulgas agranulotsütoos, mis võib viia raskete ja eluohtlike infektsioonideni. Need riskid ei ole teoreetilised, vaid reaalselt dokumenteeritud ja nõuavad regulaarset laboratoorset jälgimist.

Beetablokaatorid, mida sageli kasutatakse sümptomite leevendamiseks, ei ravi hüpertüreoosi põhjust, vaid varjavad ületoime kliinilisi ilminguid. Kuigi need võivad kaitsta südant lühiajaliselt, võivad need samal ajal süvendada väsimust, pearinglust, vererõhu langust ja eakatel kukkumisriski. Radiojoodravi ja kirurgiline sekkumine on omakorda pöördumatud lahendused, mille järel kujuneb väga sageli püsiv hüpotüreoos, mis tähendab eluaegset hormoonasendusravi ja sellega seotud annustamisprobleeme.

Seetõttu ei saa hüpertüreoosi ravi käsitleda lihtsa ega ohutu protseduurina, vaid paratamatu kompromissina, kus kaalutakse ühelt poolt hormonaalse ületoime riske ja teiselt poolt ravi enda kõrvalmõjusid. Just see teeb iatrogeense hüpertüreoosi eriti problemaatiliseks – seisund, mis tekib ravist, vajab sageli uusi ravimeid, millel on omakorda märkimisväärne kõrvalmõjude koormus.

Mida inimene saab ise teha ja miks see mõjutab kilpnäärmehormoone?

Keto ja low carb toitumine sobib väga hästi,  hea uni ja jõu treening on  kilpnäärmehormoonide süsteemi toetav elustiil. Kuna umbes 80% aktiivsest kilpnäärmehormoonist (T3) tekib väljaspool kilpnääret, ei sõltu ainevahetuse seisund üksnes ravimist või näärmest, vaid organismi võimest hormooni ehitada, aktiveerida ja kasutada. See võimekus sõltub otseselt toitainete kättesaadavusest, metaboolsest stabiilsusest, lihasmassist, maksa tööst ja närvisüsteemi tasakaalust.Kilpnäärmehormoonide tootmiseks ja aktiveerimiseks vajab organism piisavalt kvaliteetset valku (fenüülalaniin ja türosiin), joodi hormoonide ehitamiseks, seleeni T4 → T3 muundamiseks ning rauda, tsinki ja B-vitamiine ensümaatiliste ja ainevahetuslike protsesside toimimiseks.

Esiteks peab valk olema piisav ja kvaliteetne. Fenüülalaniin ja sellest sünteesitav türosiin on kilpnäärmehormoonide molekulaarne alus. Keto toitumise kontekstis tähendab see, et valk ei ole lisand, vaid struktuurne eeldus. Ilma selleta ei teki hormonaalset karkassi sõltumata joodi või ravimite olemasolust.

Teiseks tuleb hoida metaboolne stabiilsus. Ketogeense toitumise tugevus seisneb stabiilses veresuhkrus ja madalas insuliinikoormuses, mis vähendab põletikulist tausta ja võimaldab T4 → T3 konversioonil toimida vastavalt tegelikule vajadusele. Eesmärk ei ole ainevahetuse kiirendamine ega pidurdamine, vaid ühtlane ja rahulik hormonaalne signaal.

Kolmandaks tuleb säilitada lihasmass. Lihased ei ole ainult liikumisorgan, vaid oluline osa kilpnäärmehormoonide aktiveerimisest. Regulaarne jõukoormus ja lihaste kasutamine toetavad T3 teket, samas kui lihasmassi kadu vähendab organismi hormonaalset võimekust ka siis, kui kilpnääre toodab eelvormi piisavalt.

Neljandaks peab maks olema funktsionaalselt toetatud. Maks on keskne T4 → T3 hormoonide konversiooni organ ning selle töö sõltub nii toitumisest, põletikutasemest kui ka üldisest metaboolsest koormusest. Kui maks on ülekoormatud, ei muutu eelvorm aktiivseks hormooniks.

Viiendaks on määrav närvisüsteemi seisund. Kilpnäärmehormoonid ei tööta maksimaalselt kroonilise stressi ja unepuuduse tingimustes. Kui kesknärvisüsteem tajub ohtu, pidurdab organism ainevahetust kaitsemehhanismina. Seetõttu ei ole uni ja stressi reguleerimine ainult elustiilisoovitused, vaid hormonaalse regulatsiooni osa.

Autor: Annika Urm

Annika Urm on magistrikraadiga finantsjuht, kelle taust raamatupidamises ja juhtimises kujundas sügava arusaama bilansi ja tasakaalu loogikast. Õenduse õpingute käigus leidis ta, et inimese organism toimib samal põhimõttel nagu finantsbilanss: tervis ei sõltu üksikutest näitajatest, vaid sellest, kas süsteem tervikuna on tasakaalus.

Annika fookuses on inimese keha kui tervik, kus määravad rolli vedelikutasakaal, elektrolüüdid, happe-aluse tasakaal, vitamiinid, mineraalid, hormoonid ja ainevahetus. Annika läheneb tervisele süsteemselt – vaadates korraga nii analüüse kui ka inimest nende taga ning küsides alati, mis kehas on puudu, mis on üle ja kuidas tasakaalu taastada.

See mõtteviis on eriti selge intensiivravis, kus patsient ei saa rääkida ja otsused tehakse füsioloogia, analüüside ja kliinilise loogika põhjal. Annika jaoks ei ole see erandlik olukord, vaid peegeldus tõsiasjast, et kõigi inimeste tervis taandub lõpuks samale põhimõttele – organismi bilansile.

Tasakaalu taastamisel peab ta oluliseks ka närvisüsteemi ja ainevahetuse regulatsiooni, kus keskset rolli mängivad uni, füüsiline koormus (eriti jõutreening), tsirkadiaanne rütmi järgimine, külma ja kuuma vaheldumine kui füsioloogilised signaalid, mis õpetavad organismi kohanema ja taastuma. Need ei ole tema käsitluses „elustiilinipid“, vaid osa keha bioloogilisest regulatsioonist ja tervise säilitamise mehhanismidest.

Lisaks õendusele tegeleb Annika ketogeense toitumisega kui ühe võimaliku tööriistaga ainevahetusliku tasakaalu toetamisel, kuid tema keskne huvi ja kirg on alati olnud üks: inimese tervis ja organismi võime taastuda, kui bilanss on paigas.

Kes on Annika Urm loe siit:

AU News today https://news.annikaurm.com/

Annika Urm  https://annikaurm.com/

Naistele kerge ja lihtne treening:

Exercises with Annika Urm

Meestele kerge ja lihtne treening:


Veiko Huuse hommikuvõimlemine 15 minutit. Boonusena mõned elutarkused täiuslikuks eluks.

Vanadus ei alga aastatest, vaid hetkest, kui keha ei saa enam koormuse signaali – ja pidev mugavus on selle kõige kindlam viis.

Annika Urm – sinu teejuht tervisliku elustiilini

Annika on Golden Stevia retseptide looja, retseptiraamatute autor ja keto ja low carb dieedi toitumisnõustaja, kes on spetsialiseerunud low carb, keto ja diabeedisõbralikule toitumisele. Tema lähenemine ühendab teaduspõhise toitumise, praktilise elu ja loodusliku tasakaalu.

Magus elu ilma suhkruta on võimalik – alustades lihtsatest sammud Kõik tooted ja teenused: goldenstevia.ee/pood Kui soovid personaalset konsultatsiooni ja sul on siiras tahe saada terveks – näiteks pöörata tagasi 2. tüüpi diabeet või võtta kaalust alla keto toitumisega –, siis sinu usaldusväärne teejuht on toitumisnõustaja Annika Urm.

 Low Carb Toitumise menüü koos nõuannetega+ 14 päeva konsultatsioon

Low Carb, Keto dieedi menüü koos nõuannetega+ 14 päeva Nõustamist TASUTA!

Keto Dieedi Stardipakett + 14 päeva Nõustamist

Keto Dieedi Stardipakett + 14 päeva Nõustamist TASUTA!
Östradiooli langus, aju energiakriis ja ketoonid: praktiline toitumisjuhis 40 + naisele ja mehele
Eesti parim keto kokaraamat diabeetikutele, kaalulangetajatele ja 40+ naistele – Suhkruvaba elu algab siit
KETO MÜSLI – 40+ vanuse parim valik: ajule, hormonaalsele tasakaalule ja vitamiinivarule
Mis on Keto dieet LCHF (Low Carb High Fat) ehk ketogeenne toitumine?
Golden Stevia Keto Pagar – puhas funktsionaalne keto, low carb toit

1 2Järgmine leht

Alzheimer kui aju energiakriis: miks ketogeenne toitumine, liikumine ja külma–kuuma vaheldus töötavad paremini kui ravimid
Linaseeme on fütoöstrogeen – 40+ vanuses vajalik hormoonide tasakaalustamiseks

Products by Category